1. mai 2017

Liisi Koikson – Coffee For One

Vaatasin täna viimast "Kolmeraudset", sest Mallukas käis Mihklile blogimisest rääkimas, kuid kõige eredamalt jäi mulle meelde hoopis muusika. Nimelt laulis samas saates aprillis uut albumit esitlenud Liisi Koikson (olgu kõrgemad jõud tänatud, sest kes teab, kas ja millal oleksin selle plaadi muidu avastanud), kes mind täielikult üllatas.

Võrreldes Koiksoni varasema loominguga, on koostöös Raul Ojamaaga valminud "Coffee For One" sootuks teisest maailmast ning täpselt my cup of tea coffee. Kohe pärast saadet avasin Spotify ja kuulasin albumi otsast lõpuni läbi. Esmamulje polnud petlik ning lisasin enamiku plaadi seitsmest loost ka oma playlisti. Seda juhtub harva.
Kõik lood on inglisekeelsed, kuid julgen arvata, et selle albumiga sihibki laulja Eestist kaugemale.

1Procrastination Queen
2I Am The Only One
3Love Is Blind
4All This Time
5Coffee For One
6Dance Around
7Don`t Give Up

Liisi Koiksoni hääl on mulle tegelikult alati meeldinud, aga tänu sellele albumile sai minust fänn. Mul on nii hea meel, et ta võttis riski, proovis midagi uut ja tuli välja enda kirjutatud lugudega. "Coffee For One" on mahe, natuke salapärane ja väga kaasaegne, aga mitte mingil juhul igav.

Praeguse seisuga on minu lemmikuks kujunenud "Procrastination Queen", mille kohta on Koikson Elu24le öelnud järgmist: Esimesse singlisse tahtsin tabada selle hetke, kui korraga on lahtisi otsi ja vastamata kõnesid juba liiga palju, ja ei jõua enam tubli olla. Nii et ainuke asi, mida teha jaksad, on mingit tobedat koera videot youtube'ist vaadata ja loota, et kõik kuidagi ise laheneb. Täiesti ebaefektiivne jaanalinnu tehnika, aga tuleb siiski ette.




PS. Tean, et siin blogis on viimasel ajal väga vaikseks jäänud, kuid luban, et tegu on ajutise madalseisuga. Meil on hetkel lihtsalt nii kiired ajad ja suured elumuutused käsil, et isegi lugemine on soiku jäänud, kirjutamisest rääkimata. 
Panin blogi ka sel aastal EBAle kirja, seega kui keegi tahab mind meeles pidada, leiab rohelisemrohi-blogi kultuuriblogide aukartustäratavast kategooriast. See on suund, millega kavatsen ka tulevikus jätkata. Hääle saab anda siin.

28. märts 2017

Avastamata pärl – Alice Walker "The Color Purple"

Nimetades Alice Walkeri "The Color Purple'it" avastamata pärliks, pean silmas eelkõige Eestit. Kui inglise ja isegi soome keeles on Walkeri 1982. aastal ilmunud romaani lahatud nii ajalehtede, ajakirjade kui ka blogide veergudel, siis eestikeelse materjali hulk on internetiavarustes peaaegu et olematu. "The Color Purple" võitis 1983. aastal Pulitzeri ning Steven Spielberg tõi selle juba 1985. aastal suurele ekraanile, ent Alice Walker pole jõudnud isegi eestikeelsesse vikipeediasse. Küll aga mainitakse tema tütart Rebecca Walkerit käsitlevas artiklis, et Ta ema on mustanahaline kirjanik, kes on kirjutanud palju raamatuid, sealhulgas "The Color Purple". 
Seis on kurb, sest Alice Walker on mustanahaline aktivist ja autor, kes vääriks ka Eestis laiemat tähelepanu.

"The Color Purple", mille mina võtsin ette inglise keeles, on lugu, mille puhul see, kuidas kirjutatakse, on vähemalt sama oluline kui see, millest kirjutatakse. Keel, mida tegelased kasutavad, on nagu võti, mis avab terve taustsüsteemi. Keelekasutusega harjumine võib natuke aega võtta, kuid asi on seda väärt.

He beat me like he beat the children. Cept he don't never hardly beat them. He say, Celie, git the belt. The children be outside the room peeking through the cracks. It all I can do not to cry. I make myself wood. I say to myself, Celie, you a tree. That's how come I know trees fear man.

Walker keskendub USA rassilisele segregatsioonile eeskätt naiste vaatenurgast. Lõunaosariikides kuulus mustanahaline mees 1930ndatel veel selgelt alama rassi hulka, mis tähendas, et mustanahaline naine oli madalam kui muru. Esiteks pidanuks ta alluma valgele mehele, siis valgele naisele ja lõpuks mustale mehele. 

A girl is nothing to herself; only to her husband can she become something. 
What can she become? I asked. 
Why, she said, the mother of his children. 
But I am not the mother of anybody's children, I said, and I am something.

Tõenäoliselt ongi romaani aines põhjuseks, miks see eesti keeles ilmunud pole. Veel mõni aeg tagasi võis tunduda, et rassiteema jätab eestlased külmaks, ent viimased aastad on tõestanud vastupidist. Samuti eeldab "The Color Purple" seda, et on raha ja aega panustada kvaliteetsesse tõlkesse, muidu pole asjal mõtet.

Romaani keskmes on harimatu Celie, kes õpib teda ümbritsevate naiseeskujude (Sofia, Shug Avery) abil maailma uue pilguga vaatama. Meeste päralt on loos tagasihoidlik ja pigem miinusmärgiline osa, kuid seis pole päris lootusetu. Näiteks Celie abikaasa Mr. Albert, kes jätab endast esialgu äärmiselt ebameeldiva mulje, teeb aja möödudes läbi positiivse muutuse. 

Ka usule kuulub loos oluline roll – raamat on kirjutatud kirjade vormis, millest enamik on pühendatud jumalale. Huvitav on jälgida, kuidas see jumal, kellele peategelane Celie kirjutab, loo edenedes teiseneb. Jumal on see, kes teda kõige raskematel hetkedel lohutab, ehkki alguses läheneb ta jumalale kui kõrgemale autoriteedile, kellel on nägu ja sugu. Celie isegi tunnistab, et jumal on tema silmis valgenahaline mees. Hiljem saab jumalast kõiksus.

 It? I ast.

Yeah, It. God ain't a he or a she, but a It.

But what do it look like? I ast.

Don't look like nothing, she say. It ain't a picture show. It ain't something you can look at apart from anything else, including yourself. I believe God is everything, say Shug. Everything that is or ever was or ever will be. And when you can feel that, and be happy to feel that, you've found It.

Celie viimane kiri algab sõnadega: Dear God. Dear stars, dear trees, dear sky, dear peoples. Dear Everything. Dear God.

Muutub ka Celie ise. Allasurutud ja pealtnäha nõrgast olendist, kelle loomus võib tänapäevas elavat lugejat isegi ärritada, saab naine, kes oskab enese eest seista. 
Tasub märkida, et romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit, kusjuures aastad mööduvad sageli märkamatult, sest autor ei juhi sellele eraldi tähelepanu.

"The Color Purple" ongi tugevate naiste raamat, mille algus mõjub nagu külm dušš, kuid sünge sissejuhatuse järel tuleb mängu ka helgemaid toone ning isegi killuke huumorit. 

Soovitan.





10. märts 2017

Katkenud lapsepõlv – "Anne Franki päevik. Tagakoda"

Anne Frank oli täiesti tavaline tüdruk, kes sündis 1929. aastal Frankfurdis. Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, evakueerus Frankide pere Hollandisse. Saksamaa okupeeris Hollandi 1940. aastal ning Anne Franki võrdlemisi muretu lapsepõlv sai läbi ja pere oli sunnitud surmahirmus peituma. Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid päevikuid. “Anne Franki päevik” on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloorataste vahele sattunud tavalise perekonna kroonika. Ning lugu katkenud lapsepõlvest.


Anne Frank. Pilt: newsweek.com
Anne Franki päevikust on nii palju kirjutatud, et juba öeldule on raske midagi uut lisada. Sirvisin Goodreadsis arvustusi ja märkasin, et üldjuhul loetu kas meeldib või mitte. Vähesed jäävad kahevahele. Minu jaoks oli küsimus eelkõige selles, kuidas seda üldse hinnata. Andsin Anne Franki päevikule maksimumi, sest võtsin seda kui ajaloolist dokumenti, mitte kirjandusteost. Pakub see siis põneva lugemiselamuse või ei, aga tulenevalt autori traagilisest saatusest, keskkonnast, kus ta oma mõtted kirja pani, ning õnnelikust juhusest, et kirjutatu üles leiti ja avaldati, on Anne Franki mälestused niikuinii hindamatud.

Originaaltekst on aga vaid osaliselt säilinud. See päevik, millega Anne oma 13. sünnipäeval alustas, sai juba 1942. aasta lõpuks täis. Ta jätkas kirjutamist, kuid näiteks 1943. aastast on säilinud vaid hilisem, publitseerimiseks mõeldud versioon. Idee päeviku avaldamiseks sai Anne 1944. aastal, kuuldes raadiost üleskutset sõjaaegseid päevikuid ja muid kirjutisi alles hoida. Seejärel hakkas Anne ise oma märkmeid ümber töötama, olles nii enda päeviku esimene tsensor.

Mina lugesin Mirjam Pressleri kokku pandud varianti (The Definitive Edition/1995), mis ilmus pärast Anne'i isa Otto Franki surma. Selles on ühendatud kolm teksti – nii originaal (A), Anne'i toimetatud (B) kui ka tema isa hilisemate kärbetega (C) versioon. Päeviku eri väljaannete kohta võib lähemalt uurida näiteks siit.

Tavaliselt hoian ajaloolistest isikutest lugedes esialgu netist eemale. Raamat loetud, hakkan googeldama. Anne Franki päeviku puhul talitasin vastupidiselt, sest teadsin ette, mis juhtub. Usun, et tegin õige valiku, sest päevikus mainitud inimeste elukäigu tundmine andis loole sügavust juurde. Teadmine, et ükski (va Otto Frank) tagakoja elanikest ei näe sõja lõppu, muutis ka nende kõige argisemad tegevused omamoodi traagiliseks. Lapsed õppisid, sest kavatsesid tagasi kooli minna. Kuulati raadiot, lootuses rõõmsaid uudiseid kuulda. Loeti kokku tagakojas veedetud päevi, piiludes aknast sinist taevast.

As long as this exists, this sunshine and this cloudless sky, and as long as I can enjoy it, how can I be sad?


Tagakoja elanikud. Pilt: emaze.com
Anne'i päevikus kuulub väga suur roll noore tüdruku eneseavastusele. Arvestades autori vanust ja seda, kui pikalt Frankide perekond tagakojas elas, tundub see ka igati loomulik. Just see, et päevik kujutab endast akent teismelise tüdruku mõttemaailma, mitte sünget juutide kannatuste ja sõjasündmuste kirjeldust, paistabki suurele osale lugejatest pettumuse valmistavat. 

Although I'm only fourteen, I know quite well what I want, I know who is right and who is wrong. I have my opinions, my own ideas and principles, and although it may sound pretty mad from an adolescent, I feel more of a person than a child, I feel quite indepedent of anyone.

Loo keskmes on Anne, kuid mind see ei häirinud. Mulle meeldis, et päevik on kirjutatud igapäevaelu vaatenurgast – mida söödi, mismoodi ohu korral käituti, kus ennast pesti, kuidas ruumid jaotati, mille pärast tülitseti jne. Need üksikasjad muudavad päeviku eriliseks ja ka vajalikuks.
Otseloomulikult arvasid nad kõik, et jäävad ellu, seega päeviku kandvaks jooneks on lootus, mitte masendus või allaheitlikkus.

It’s difficult in times like these: ideals, dreams and cherished hopes rise within us, only to be crushed by grim reality. It’s a wonder I haven’t abandoned all my ideals, they seem so absurd and impractical. Yet I cling to them because I still believe, in spite of everything, that people are truly good at heart.

Selle lõigu kirjutas Anne 15. juulil 1944, mil tagakoja avastamiseni ja selle elanike arreteerimiseni olid jäänud vaid loetud nädalad.

Mõned üksikud ohumärgid ning äkitselt – lõpp.


Kurvad faktid: Frankide perekond toimetati Westerborki transiitlaagrist Auschwitzi ühel kolmest viimasest Hollandist lahkunud rongist (3. septembril 1944). Anne'i ema suri 6. jaanuaril 1945 Auschwitz-Birkenau koonduslaagris nälga (ta keeldus söömast), vaid 21 päeva enne laagri vabastamist. Õed Margot ja Anne surid Bergen-Belsenis tüüfusesse veebruaris-märtsis 1945, laager vabastati mõned nädalad hiljem, 15. aprillil.

PS. Kui kellelgi tekkis huvi "tagakojas" ise ära käia, saab seda teha siin.