24. juuli 2017

Jodi Picoult "Small Great Things" (2016)

Valin endale lugemist/kuulamist sageli nii, et mul pole õrna aimugi, millest teos räägib. Näiteks võtan ette mõne Goodreadsi soovituse või seal kõrge hinde saanud raamatu ja loodan parimat. Jodi Picoult' 2016. aasta sügisel ilmunud romaan sattuski mulle just sel viisil kätte.
Mulle tegi isegi nalja, et läksin kõndima, panin loo käima ja hops, viidi mind sünnitussaali. Mõtlesin, et küllap pidingi selle raamatu just nüüd rasedana avastama.

A mother has nine months to get used to sharing the space where her heart is; for a father it comes on sudden, like a storm that changes the landscape forever.


Paraku selgus peagi, et "Small Great Things" ei keskendu sugugi ämmaemandate vastutusrikkale tööle, mis loo sisse juhatab, vaid hoopis rassismile USAs. Olin korraks isegi pettunud, sest kuulasin põnevusega erinevaid sünnituslugusid, kuid Picoult kirjutab nii hea sulega, et läksin ka uue liiniga koheselt kaasa.
Rass, sellega seotud eelarvamused ja õiglus/ebaõiglus – need on teemad, mille ümber Picoult oma loo ehitab.

Sure, it’s so much easier to see the headwinds of racism, the ways that people of color are discriminated against… It’s a little harder to see- and to own up to- the tailwinds of racism, the ways that those of us who aren’t people of color have benefited just because we’re white.

Picoult annab mina-tegelase hääle kolmele väga erineva taustaga tegelasele. Tähtsaim osa kuulub vaesest perekonnast mustanahalisele ämmaemandale Ruth Jeffersonile. Ruth on tänu töökusele üsna heale järjele jõudnud, elab nö valgete linnaosas ning kasvatab poega, kelle jaoks ema on loonud kõik eeldused elus läbi lüüa. Ruthi olemus on liigagi lihvitud – kohati meenutab ta pigem sümbolit kui päris inimest.

There's an elderly woman fussing with the top of the cream pitcher, trying to get it open. Her purse sits on the counter, but as I approach, she picks up the handbag and anchors it to her side, crossing her arm over the strap.
“Oh, that pitcher can be tricky,” I say. “Can I help?”
She thanks me and smiles when I hand her back the cream.
I'm sure she doesn't even realize she moved her purse when I got closer.
But I did.


Valgenahaline riiklik kaitsja Kennedy McQuarrie pole küll rassist, kuid Ruthiga tutvumine avab mitmes mõttes tema silmad. Kennedy on tõenäoliselt see tegelane, kellega autor ise kõige rohkem samastub.

You say you don’t see color…but that’s all you see. You’re so hyperaware of it, and of trying to look like you aren’t prejudiced, you can’t even understand that when you say race doesn’t matter all I hear is you dismissing what I’ve felt, what I’ve lived, what it’s like to be put down because of the color of my skin.

Ja kolmandaks Turk Bauer, skinhead, kes jälestab igasuguseid vähemusi, kuid eriti sügavalt põlgab ta just mustanahalisi, keda süüdistab oma venna surmas.
Turki osad pakkusid mulle kõige rohkem pinget, sest alati on huvitav sukelduda sellise inimese mõttemaailma, kellega on raske ühist keelt leida. Turk esindab äärmuslikkust, kuid just tema tegelaskuju oli minu silmis kõige paeluvam. Selliseid inimesi, olgu nende kujunemislood millised tahes, on rohkem kui küll.
Saatuse tahtel satub Turki naine sünnitama just selles Connecticuti haiglas, kus töötab ka Ruth. Ma ei hakka siin sisu ette rääkima, aga kõik ei lähe nii, nagu peaks. Turki ja Ruthi kohtumisele järgnevate sündmuste abil tahab autor näidata, kui sügavale USA ühiskonda on rassism õigupoolest juurdunud.

Esialgu meeldis "Small Great Things" mulle VÄGA, sest lugu on kaasakiskuv ning sisaldab hulganisti teravaid tähelepanekuid. Rääkimata sellest, et antud teema pakub mulle ka muidu huvi. Ent kahjuks vajus romaani lõpuosa kuidagi ära. Ehk on asi maitses, aga minu jaoks kiskus lõpplahendus pisut seebiooperiks, mistõttu mul oli raske seda tõsiselt võtta.

Tänaseks on "Small Great Things" saanud bestselleriks ning teose põhjal valmivas filmis mängivad peaosas sellised staarid nagu Viola Davis ja Julia Roberts. See on lugu, mis kahtlemata sobib suurele ekraanile, kusjuures kujutan mõlemat näitlejat oma rollis (Ruth ja Kennedy) väga hästi ette. 

19. juuli 2017

"Desert Flower" / "Kõrbelill" (2009)

Täiesti juhuslikult nägin mõni aeg tagasi filmi supermodell Waris Diriest, kelle nimi oli mulle varem tundmatu. Tegelesin arvutis oma asjadega ja tv käis niisama taustaks, ent ühel hetkel märkasin, et jälgin ainult filmi. Järelikult oli, mida vaadata.

Ütleksin, et samanimelise autobiograafia põhjal valminud "Kõrbelill" on keskpärane/hea film, millel on suurepärane peategelane. Waris Diried mängiv Liya Kebede kannab kahetunnist lugu enda õlul. Kõrvaltegelased on pigem tüüpilised ning pealiskaudsed, kui ehk Timothy Spalli kehastatud fotograaf Terence Donovan (filmis kannab nime Terry Donaldson) välja arvata. Just Terence Donovan oli see, kes 18aastase Waris Dirie kogemata ühest kiirtoidurestoranist nö avastas.

Filmi aluseks on 1965. aastal sündinud Waris Dirie teekond Somaalia rändava eluviisiga kõrberahva keskelt ülemaailmselt tuntuks modelliks ning eelkõige naiste õiguste eest võitlevaks aktivistiks. Ja kui rääkida elukäikudest, mis väärivad kajastamist, siis Waris Dirie kogemused sobivad ekraanile nagu valatult. Tema elust leiab uskumatuid juhuseid, läbikukkumisi, õnnestumisi ning niisugust valu, mida üks keskmine lääne inimene vaevalt ettegi kujutab.

Naiste suguelundite ümberlõikamisest, mille Dirie lapsena üle elas (üks tema õdedest suri protseduuri käigus tekkinud verekaotuse tagajärjel), rääkis ta avalikkusele esimest korda 1997. aastal. Samal aastal tegi ta modellindusega lõpparve, alustades tööd hoopis ÜRO erisaadikuna, et võidelda naiste suguelundite sandistamise keelustamise eest. Olgugi et antud protseduur on tunnistatud inimõiguste rikkumiseks, on veel praegugi maailmas miljoneid naisi ja noori tüdrukuid, kes sellest ei pääse. Somaalias ulatub ümberlõigatud naiste osakaal üle 90 protsendi.
Kusjuures näiteks Soomes, kus on palju sisserändajaid, on ümberlõigatud naistest saanud peaaegu et tavaline nähtus. Leidsin artikli, kus öeldud, et Helsingis tuleb iga nädal mõni ümberlõigatud naine sünnitama. Sünnituseks tuleb tupp lahti lõigata (sageli tehaksegi seda alles sünnitussaalis, mis muudab kogu sünnituse veelgi valulikumaks ja ohtlikumaks) ning kuna Soomes on ümberlõikamine kriminaalkorras karistatav, seda enam kinni ei õmmelda.

"Kõrbelill" on selles mõttes kummaline teos, et kohati tekib tunne, nagu vaataks mingit üsna suvalist võluva peategelasega B-kategooria filmikest, millest võib leida isegi komöödia sugemeid. Ent hetk hiljem lennutab ekraanil toimuv vaataja teise aega ja kohta, mis on täis äärmuslikke kannatusi. Need osad filmist pole kaugeltki keskpärased. Filmikogemus nagu Ameerika mäed.

Kokkuvõttes ikkagi soovitan, sest vähemalt mind pani "Kõrbelill" kaasa mõtlema, küsima ning neile küsimustele ka vastuseid otsima.
7,5/10

Liya Kebede & Waris Dirie. Foto: National Geographic / Walter Wehner




7. juuli 2017

Macklemore & Skylar Grey – "Glorious"

Sain täna öösel mingi ime läbi unetusest jagu ning magasin peaaegu poole üheteistkümneni välja. Seejärel avasin telefoni ja leidsin selle toreda video. Ma ei teagi, kas asi selles, et mul oli juba niigi hea tuju, aga no läks südamesse.

Nimelt tegi Macklemore enda uuele singlile "Glorious" video koos oma 100. sünnipäeva tähistanud vanaema Heleniga. Ja ma üldse ei vaidle, et eks ta natuke klišee ole, aga ikkagi võiks selliseid videosid rohkem vastu tulla. Video režissööriks on Jason Koenig ning see filmiti juuni keskel Modestos Californias. 

I heard you die twice, once when they bury you in the grave
And the second time is the last time that somebody mentions your name
So when I leave here on this earth, did I take more than I gave?
Did I look out for the people or did I do it all for fame?


Eilsed vihmapilved ja üheksa soojakraadi on vahetunud helesinise taeva, päikese ning suvise temperatuuri vastu. Ilus hommik.



PS. Lisan siia ka ühe ägeda live-esituse: