24. august 2016

Tagasi blogilainel

Kummaline on alustada, sest olen nii kaua eemal olnud. Paar üksikut postitust sai vahepeal küll kirjutatud, kuid see ei lähe kindlasti regulaarse blogimisena arvesse.
Nagu mul suvel kombeks, sattusin siia harva ja pisteliselt, mistõttu tundsin mõne päeva eest oma blogirulli avades, et ma ei tea blogimaailmas toimuvast mitte midagi. Viimastel kuudel läbi jooksnud draamad teemad tuli korraga alla neelata. Alates EBAle järgnenud "blogisõjast", veganlusest ja rahast kuni ühe tuntud blogija pulmakleidi ning "klikkide kogumiseni" välja. Vägisi jääb mulje, et otsitakse pseudoprobleeme, mis võimaldavad üksteisele ära panna. Võib-olla polegi selles midagi uut, aga binge-lugedes panin toimuvat hoopis teistmoodi tähele.

Veel tahtsin ära kuulata mõned podcastid, lugeda kolme nädala jagu Sirpi jne. Täna hommikul sain nende vabatahtlike järeleaitamistundidega viimaks ühele poole.

Kevadel juhtus nii, et mul oli südamesooviks ühest raamatust arvustus kirjutada. Lubasin iseendale ikka ja jälle, et just sellest saab minu järgmine postitus, kuid see vaevu alustatud mustand ootab praegugi nukralt, et keegi temaga tegeleks. Nii need plaanid tulevad ja lähevad. Märkasin ka oma blogirulli sirvides kolme blogi, mis oleks justkui päevapealt unustatud. Mitu kuud vaikust ja ei mingit teadet või hoiatust. Esimese hüvastijätuks olid värsked puhkusepildid, teisel mingi loosimise õnnelik võitja ning kolmandal eelneva päeva maitsev lõunasöök. Mitte et blogija oleks kohustatud oma lugejatele seletusi jagama, aga mina vist päris nii ei suudaks.

Meil käis tihti külalisi, seega ehkki tööd olid sel hooajal vähem, möödus sageli terve nädal arvutit avamata. See on ka igati loomulik, sest millal siin külmas Soomes siis veel elu nautida ja tegutseda kui mitte suvel. Vabad hetked veetsime metsas, järvel või niisama ringi sõites ning suvekohvikuid avastades. Loodus tegi trikke, mistõttu maasikaid oli rekord(!)vähe ning ka mett tuli tavalisega võrreldes vaid tilgake (üks kohalik mesinik kirjutas hiljuti lehes, et kui üldjuhul võib taru puhul arvestada umbes 40 kg meega, siis selle aasta keskmine oli 5 kg), aga ilmataat õnnistas isegi Kesk-Soomet tõeliselt kuuma suvega. Välja arvatud muidugi see väike ajavahemik, kui maasikad vajanuks päikest ja kuiva. Siis sadas üheksa päeva järjest.

Paljud jõudsid meie juurde esimest korda ja ma väga loodan, et kuna tee on nüüd selge, tuleb järgmine käik juba kiiremini. Proovisime külaliste jaoks ka meelelahutusprogrammi kokku panna, kuid andsime ruttu alla, sest ümberkaudsed linnad ei paku erilist põnevust. Kui igatsen kultuuri või meeldejäävaid restoranielamusi, lähen reeglina Tallinnasse, Tartusse või näiteks Helsingisse. Pigem keskendusime Oksalale, mis linnainimese kahtlemata tavarutiinist lahti raputab. Vana ja pika ajalooga talukoht, loomad ning saare- ja maaelu iseärasused (lõputu vaikus, vasikate toitmine, sitikad-satikad, saunatamine, ootamatud elektrikatkestused, hingematvad päikeseloojangud ja last but not least kuivkäimla!) – mida veel tahta? Vähemalt minu õelapsed jäid küll rahule ja ei tahtnud ära minna.

Nüüd oleme jälle rohkem kodus kui maal. Rauno alustas eelmine nädal uues töökohas ning mina püüan tasapisi meie tänavuse Norra reisi planeerimisega pihta hakata. Sihtkohaks on – nagu juba eelmisel sügisel välja kuulutasin – Lofoodid, kusjuures sel korral oleme ära üheksa päeva. Stardini on jäänud vähem kui kolm nädalat, aga enne tuleb meil veel nädalavahetuseks Eestisse jõuda ning Oksalas sügistöödele joon alla tõmmata. Ja noh, kõigepealt tahaksin hoopis paraneda, sest maadlen juba kolmandat päeva äärmiselt tüütu külmetusega.

Lõpetuseks üks kirju fotomeenutus möödunud suvest:

29. juuli 2016

Kui sõber jääb kadunuks

Sel nädalal olen korduvalt mõelnud armastusest. Armastus on nagu salakeel.

Mäletan seda päeva, kui kassipoeg Köpi Oksala saarele tuli. See oli üks 13 ja reede 2015. aasta talvel. Saabus väike murjan, natuke pahura ilme ja pelgliku olemusega. Korraks kartsime, et äkki ta ei kohanegi. Roope, kes oli temast aasta vanem, kasutas iga võimalust, et uut elanikku proovile panna ja kiusata. Köpi oli talle nagu mänguasi. Muidugi hoidsime poistel silma peal ja iga kord, kui must karvakera liiga kõva häält tegi, läksime talle appi. 
Kaks nädalat hiljem olid nad parimad sõbrad. Nagu sukk ja saabas, suur ja väike vend. 
Kui Köpi kukkus, peapõrutuse sai ja mõnda aega tasakaaluhäirete all kannatas, läks Roope talle isegi liivakasti appi. Või kui vana õuekass ennast tagasihoidliku iseloomuga Köpi peal välja elas, astus Roope alati vahele.

Mul on olnud igasuguseid loomi. Hamstritest ning suurest valgest rotist kasside ja koerteni. Aga sellist sidet, nagu minul ja Köpil, pole mul isegi Äpuga. Me avastasime oma salakeele. Tahtsin teda koju kaasa võtta, aga kuna Raunol on kassiallergia, tuli mul leppida sellega, et näen teda ainult Oksalas. Pealegi elasimegi siis suurema osa ajast maal. 

Kutsume teda prantslaseks, sest tegu on tõelise gurmaaniga, ning laiskvorstiks, sest heal juhul (kui temperatuur ja tuulesuund klapivad) viitsib ta üks-kaks tundi õues liikuda, veetes ülejäänud päeva diivanil lösutades. Sel ajal, kui teised kassid hiiri ja linde taga ajavad, jahib Köpi liblikaid ja kärbseid. Kui kaks vanemat kassi kaklema hakkavad, põgeneb tema puu otsa. 

Teisipäeva hommikul ärkasin ja tundsin, et midagi on valesti. Köpi pole kunagi üle ühe öö ära olnud, sest see tähendaks liiga mitme toidukorra vahelejätmist. Käisin ringi ja hõikusin teda, kuid suutsin ennast maha rahustada. Me kõik uskusime, et ta tuleb tagasi.

Nüüd on käes reede ja Köpit pole ikka veel. Olen saare risti ja põiki läbi kõndinud ning hääle kähedaks karjunud. Käinud nii metsas kui ka heinamaadel, suutmata teda leida. Kõige hullem on see, et Köpis pole seiklejahinge ning kuna ta on ära lõigatud, ei tekita ka pruudid temas mingit huvi. Pole ühtki trööstivat seletust, miks ta koju pole tulnud.
Käin ringi ja näen teda kõikjal. Iga must asi meenutab mulle Köpit ning ärgates tõttan esimese asjana kontrollima, et ega ta ukse taga ei oota. Ei oota. Mõtlen hirmuga, kunas saabub hommik, mil ma enam uksele ei jookse, sest lootus on kadunud.

Viimase kahe päeva jooksul olen nii palju nutnud, et imestan isegi, kuidas pisarad otsa ei lõppe. Meil on parajasti Salo sõbrad külas ja see aitab, kuid oma mõtetega üksi jäädes hakkan lohutamatult ulguma.

Te ei taha teada, mitu korda päevas ma ette kujutan, et ta mõne põõsa tagant välja hüppab ja kuidas ma siis reageerin. Näen teda nii selgelt, et jään peaaegu uskuma, et see on tõsi. Aga siis toob miski mind tagasi maa peale ja mu süda murdub iga kord uuesti.
Või kuidas ma ennast piinan, meenutades, kuidas hiljuti kaks Köpist tehtud videot telefonist ruumipuuduse tõttu ära kustutasin, sest "seal ei toimunud midagi erilist". See on mulle valus õppetund, sest just need igapäevased hetked on kõige väärtuslikumad.

Ja ma saan aru, et me elame turvatundeta maailmas, kus preestritel lõigatakse kirikus kõrisid läbi, inimesi aetakse tahtlikult veokiga alla jne, aga see kõik paistab praegu nii kauge. Maailm on täis hirmu ja viha, mistõttu mina mõtlen armastusest. Mõtlen Köpist ning ootan oma sõpra koju. 

EDIT: Köpi jõudis laupäeva õhtul tagasi Oksalasse, terve nagu purikas. Nüüd vedeleb meie laiskvorst jälle hommikust õhtuni diivanil ning paistab, et see kuuepäevane eemalolek ei mõjutanud teda mitte mingil moel. Ilmselt ei saa me kunagi teada, kus ta käis, kuid julgen pakkuda, et teda söötis paari kilomeetri kaugusel asuvas suvilas puhanud perekond. Igatahes tuli Köpi koju just sel päeval, kui suvitajad minema sõitsid.

12. juuli 2016

Maasikapaanika

Mina, kes ma juba kuuendat aastat järjest maasikatalus "suvitan", tean väga hästi, et maasikad on olulised. Kes siis ei ihaldaks marju täis sügavkülma, kust vitamiinid alati käepärast võtta.

Aga seda, k u i hädavajalik see mari ühele vanaemale, lapsele või muidu maasikamokale võib olla, mõistsin lõplikult alles sel aastal.
Et kui muud üle ei jää, tuleb maasikakasti hankimiseks kas või valetada. Et ka nö mahlamari (maasikad, mis pakkimise käigus välja korjatakse) ostetakse ära enne, kui ükski kast täis saab. Et marja küsima tullakse kas või alkoholijoobes. Et ühe kasti pärast sada kilomeetrit sõita pole mingi probleem. Et ise korjama saabutakse ka paduvihmaga ja näiteks kell kuus hommikul. Et kui rohkem tellimusi ei saa enam kuidagi vastu võtta, sest marja lihtsalt ei jätku, lähevad inimesed tõsiselt närvi ning e i  s a a a r u. Et telefon heliseb ka pühapäeval varahommikust hilisõhtuni välja. Et viiekilose maasikakasti eest küsivad mõned 50 eurot.
Ja et juba terve nädal ei saa uudistetoimetused maasikatest üle ega ümber. Täna jõudsid need ka skandaale armastava Ilta-Sanomati esikaanele.

Ühesõnaga – maasikad on o l u l i s e d.

Ja miks ka mitte? Ei ole ju suve ilma maasikateta. Hetkel tundub, et siis jääks alles üksnes vihm.