9. jaanuar 2017

Eneseabiraamat, mida kõik lugeda tahavad – Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Pidin alustuseks igaks juhuks üle googeldama, et mismoodi see pealkiri nüüd täpselt kõlaski. Kohe mitte kuidagi ei taha meelde jääda. Lihtsam on öelda Mihkel Raua eneseabiraamat. See oli üle väga pika aja ka esimene teos, mille e-raamatuna ette võtsin. Ja ekraanilt lugemine polnudki nii ebameeldiv kui eeldasin.
Pilt: elisa.ee

Mihkel Raud on inimene, keda ühtviisi vihatakse ja armastatakse. Seda nii tema provotseerivate väljaütlemiste, teravate kirjutiste, põneva eraelu kui ka luhtunud poliitikukarjääri tõttu. Kui "Kolmeraudne" omal ajal alustas, jälgisin huviga iga osa. Minu meelest oli Eestile seda saadet vaja ning Mihkel Raud sobis saatejuhi rolli nagu valatult. Ka "Eesti otsib superstaari" polnud ilma Mihkel Rauata enam see. Uus "Kolmeraudne" minus samasugust õhinat ei tekitanud. Olen näinud vaid paari esimest osa, kuid midagi on muutunud.
Pettusin, kui Raud poliitikasse läks ning rõõmustasin, kui ta sealt üsna ruttu lahkus. Usun, et tehes seda, milles ta on hea, on Raual palju suurem võimalus Eestis midagi muuta.

Raamatu seiskohalt poleks üldse vahet, mis ma autorist arvan, aga kuna "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" on elulooline eneseabiraamat, käib see paratamatult Mihkel Raua isikuga käesikäes. Ehkki meie poliitiline maailmavaade on väga sarnane, sain raamatut lugedes teada, et muus osas jääme sageli eriarvamusele. Raua eneseabiraamat on mitmel tasandil pühendatud edukultusele, seega mina selle sihtgruppi ei kuulu. Raha on eluks muidugi vajalik, aga mina oma aega eurodes ei mõõda.

Kui sa pole õhtuks vähemalt ühte eurot teeninud, oled sa midagi valesti teinud.

Ja kui Raud usub, et tulevik kuulub sellele, kes elab mineviku ja olevikuta, siis mulle on südamelähedased hoopis Juhan Liivi kuulsad sõnad: Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

"Musta Pori" näkku on tavalisest selgelt eristuv elulooraamat ning "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" sündis, sest Raud tahtis kirjutada ägeda eneseabiraamatu. Võib öelda, et see tal ka õnnestus, sest vaevalt et mõni teine eneseabiraamat Eestis müügiedetabelite tippu tõuseks. Ja ka mina polnud varem ühegi eneseabiraamatu eest raha välja käinud.


Olen kõik kolm Mihkel Raua raamatut läbi lugenud, seega tema stiil on mulle tuttav. Raud armastab vinti üle keerata (nagu ikka, on mu jutus 70% liialdust), siia-sinna kuulsaid nimesid torgata (Mihhail Lotmanist Karl-Erik Taukarini), suuri sõnu (legendaarne komissar tegi geniaalse käigu), teravat eneseirooniat ja vänget sõnakasutust. Kusjuures viimane mind üldjuhul ei häiri, aga seekord kirjutasin mõned "pärlid" üles, sest ma ei saanud aru, milleks neid vaja on.

tuperott
istusin nagu kotitäis peeniseid
vituvaheviilukad
oma salaamit kägistanud


Raud käsitleb mitmeid mullegi tuttavaid probleeme, näiteks esinemishirmu ja keskendumisraskusi. Esimese puhul olen püüdnud enda kallal tööd teha, kuid pole kuhugi jõudnud. Keskenduda aitab ka minul see, kui ma nutiseadmed kinni panen, aga kuna kirjutan arvutis, siis varem või hiljem avan ikka mõne ebavajaliku lehekülje ja tund (või terve päev) ongi jälle kadunud. Võib-olla peaksin tõesti neti välja lülitama, nii nagu Raud soovitab. Mingit suurt murrangut raamatus esitatud nipid minus igatahes esile ei kutsunud.

Eneseabitehnikad jätavad mind tegelikult külmaks, mistõttu pöörasin tähelepanu eelkõige eluloolistele seikadele.
Ent üks võte pani mind mõtlema:

Kujuta ette, et sinu abikaasa või laps on surnud.

Olen seda muidugi korduvalt ette kujutanud, sest kui peaksin üles loetlema oma suurimad hirmud, siis lähedaste, eriti abikaasa kaotus on kahtlemata esikohal. Kes poleks õudusunenäost ärganud ja nähes, et kallis inimene ei ole kuhugi kadunud, õnnelikult temast kinni haaranud ja kõrgemaid jõude tänanud. See tehnika toimib, kuid tundub kuidagi jõhker ennast sihipäraselt niisuguste mõtetega piinata. Ma läheks vist hulluks.

Mõte, mis mulle väga meeldis, puudutas õigekirja:


Grammatika on klienditeenindus.



Miks? Sest firma, millel puudub võime ümbritseva maailmaga korrektselt suhelda, läheb varem või hiljem pankrotti. Pigem varem.

Teema, millele Raud terve peatüki pühendab ja mis mulle eriliselt huvi pakub, on kriitika. Ma ei osanud oodata, et tuntud kriitik asjale nii kriitiliselt läheneb, kuid mitmes punktis olin Rauaga nõus. Head arvustust on tõesti märksa raskem kirjutada, sest keegi ei taha endast naiivset muljet jätta. Isegi mina, kes ma kirjutan selliseid kodukootud arvustusi/meenutusi, tunnen liiga positiivse teksti puhul alati, et midagi on puudu. Üks tõrvatilk leidub ju igas meepotis, eriti kui seda otsida.
Aga mulle tundub, et vaatamata kriitikaga seotud probleemidele, ootavad autorid arvustusi. Igaüks loodab, et tagasiside on positiivne, kuid arvustust kui sellist ikkagi hinnatakse. Kas parem on negatiivne arvustus või täielik vaikus?
Mihkel Raud on mees, kes kogub enda kohta kirjutatud negatiivseid netikommentaare, seega kriitikat ta ei karda. Sellise julguse eest pean talle küll ainult austust avaldama, sest mina ei suudaks.

Kõige rohkem meeldis mulle viimane peatükk, mis kannab pealkirja "Alkohol". Ma mõistan, miks Raud arvab, et on alkoholismist juba piisavalt kirjutanud, kuid just see paistab olevat teema, mille lahkamine tal väga hästi välja tuleb. Alkoholile pühendatud peatükist leidsin nii huvitavaid kirjeldusi kui ehedat hingevalu.

Arvustus kukkus välja keskmisest kriitilisem, kuid Mihkel Raud kirjutabki raamatuid, mida on lihtne kritiseerida. Need on hoogsad ja otsekohesed, kuid mitte eriti sügavad. Raua stiilis on midagi ameerikalikku. Meenuvad USA kassahitid ja bestsellerid, mida igal võimalusel materdatakse, kuid ometi püstitavad need kõikvõimalikke rekordeid. Ka Raud murrab Eestis müügirekordeid, vahet pole, kas ta kriitikutele meeldib või mitte.
Ja kriitika kriitikaks, aga kui ilmub Mihkel Raua järgmine raamat, olgu see siis romaan, reisikiri või näiteks kokaraamat, loen sellegi läbi.

16. detsember 2016

Eesti Laul 2017: II poolfinaal

Eestikeelseid lugusid leiab teisest poolfinaalist veelgi vähem (st kahe asemel üks) kui esimesest, kuid üldine tase on minu meelest kõrgem. Ma ei tea, kas olen kummaliselt heas tujus, aga valdav osa lugudest kõlas kahtlaselt hästi. Sellist asja polegi vist varem juhtunud. Isegi Koit Toome lugu polnud kohutav.
Pingerea moodustamine oli seetõttu veelgi raskem kui eelmisel korral. 2.–6. koha järjestamine tundus esialgu poolvõimatu, sest konkurents on nii tasavägine, aga lõpuks sain hakkama (peaaegu). Ja jällegi, live-esitused võivad praegused hinnangud pea peale pöörata.



1. Antsud - "Vihm"  – Seda tüüpi loo puhul on väga raske öelda, kuidas Eurovisioonil läheks. Tõenäoliselt kas väga hästi või väga halvasti, aga mulle meeldib. Ja eesti keeles!

2. Angeelia - "We Ride With Our Flow" – Eelmisest loost täiesti erinev ja eurolaval ette ei kujuta, aga mulle sellised "hõljuvad" lood meeldivad. Ainult et kui sõnu kuulata, siis mittemidagiütlev.

3. Koit Toome ja Laura - "Verona" – Liiga ära silutud ja lihvitud, kuid mulle tundub, et just "Verona" on see lugu, millel võiks eurolaval hästi minna.

4.& 5. Daniel Levi - "All I Need" & Almost Natural - "Electric" – Kuulasin korra, kaks ja veel kolmandagi, aga no ei osanud ühte teisest paremaks pidada. Mitmes mõttes sarnased lood, millel on hitipotentsiaali, kuid samas ka oht, et need kiirelt ununevad, sest seda tüüpi muusikat toodetakse nii palju.

6. Liis Lemsalu - "Keep Running" – Justkui hitiks loodud, aga miks mul on tunne, et olen seda lugu juba kuulnud. Ja mitte ainult korra või kaks. Samas Liis oskab show'd teha, nii et eks näis, mis lives juhtub.

7. Close To Infinity featuring Ian Karell - "Sounds Like Home" – Esimesena torkas pähe, et hipsterlik lugu. Aga kuna mina ei ole hipster, siis võib-olla eksin. Pole päris minu teetass, aga jäi meelde küll.

8. Kerli - "Spirit Animal" – II poolfinaali kõige suurem pettumus. Mulle Kerli tegelikult meeldib, eriti algusaegade Kerli, aga see lugu pole absoluutselt minu maitse ja uuesti ei kuulaks. Samas pakun, et Kerlil on nii palju fänne, et edasi pääseb ta igal juhul. Ja noh, biit on täitsa hea.

9. Alvistar Funk Association - "Make Love, Not War" – Väga omapärane lugu, mis kohe silma paistis, aga mitte ainult positiivses võtmes. Kuna mina haldjakeelest aru ei saa ning kohati viskas liftimuusika vibe'i, siis pigem mitte.

10. Rasmus Rändvee - "This Love" – Ei ole otseselt halb lugu, aga kuna unustasin selle kohe pärast kuulamist ära, ütleksin, et midagi jääb puudu. Ja pärast eelmise aasta Eurovisiooni fopaad tekitab vähegi jamesbondilik lugu minus automaatselt vastumeelsust.



9. detsember 2016

Eesti Laul 2017: I poolfinaal

Vähemalt esimese poolfinaali põhjal võib väita, et tänavused lood on suunatud eelkõige välispublikule. Rõhk on inglise keelel (millest mul on Eurovisiooni kontekstis alati kahju) ning iga teise loo puhul tundus, et olen seda varemgi kuulnud.

Ivo Linna muusika pole küll absoluutselt minu maitse, aga mul on hea meel, et ta osaleb, sest Linna lool on oma sihtgrupp kindlasti olemas.
Traditsiooniks kujunenud paremusjärjestuse loomine oli sel korral eriti raske, sest ei tekkinud selget lemmikut. Mitmed lood olid minu jaoks keskpäraselt head ning väga-väga sarnased. Näiteks esineliku kohad võiksin rahuliku südamega ümber vahetada.

Pilt: Eurovisioon.ee

Eks live-esitused panevad asja lõplikult paika, aga praegusel hetkel kujunes pingerida järgmiseks:

1. Carl-Philip - "Everything But You" – Niisama ma seda lugu uuesti mängima ei paneks, kuigi tegu on korraliku popplauluga. Eurovisioonile aga sobiks küll, sest vähemalt mulle jäi see juba esimesel kuulamisel teistest paremini meelde. Tugev vokaal.

2.  Lenna Kuurmaa - "Slingshot" – Mulle väga meeldib Lenna, ehkki see lugu valmistas pettumuse. Ootasin temalt midagi omapärasemat ja eestikeelset. Näiteks "Mina jään" oli sellest loost peajagu üle, aga Lenna on Lenna.

3.  Laura Prits - "Hey Kiddo" – Mõnus lugu, mida võiksin hea meelega uuesti kuulata. Raadiost kuulates ei pakuks üldse, et tegu on Eesti artisti või Eurovisoonile mõeldud lauluga. Samas ei kujuta ma veel ette, kas ja kuidas nii chill laul eurolavale sobiks.

4. Karl-Kristjan & Whogaux feat. Maian - "Have You Now" – Just seda tüüpi lugu, millesaraseid raadiost söögi alla ja peale lastakse. Ja ma võiksin seda laulu vabalt uuesti kuulata, sest selline stiil sobib mulle, aga kardan, et Eurovisioonil see läbi ei lööks. Miinus ka nõrga naisvokaali eest (või kõlas Maiani hääl ainult minu kõrvus pingutatult). Ent samas pean "Have You Now'd" kõige suurema hitipotentsiaaliga looks.

5. Elina Born - "In or Out" – Pettumus. Laulu esimesed sekundid, mil Elina madalalt laulab, meeldisid. Edasine jättis külmaks. So keep it low.

6. Janno Reim & Kosmos - "Valan pisaraid" – Kõige omapärasem lugu, aga Eurovisioonile ei sobiks. Plusspunktid eesti keeles laulmise eest.

7. Ariadne - "Feel Me Now" – No mitte kuidagi ei tahtnud meeles püsida.

8. Uku Suviste - "Supernatural" – Nii-nii kulunud.

9. Leemet Onno - "Hurricane" – Sõnaga "Hurricane" sel viisil mängimine ei istunud mulle kohe üldse.

10. Ivo Linna - "Suur loterii" – Pole minu teetass, aga jällegi plusspunktid eesti keele eest.